March 2nd, 2010
Täna kohtasin üht tuttavat tüdrukut, ja mul tuli üks suvepäev meelde(see oli juuli keskel). Koos Jasnaga ja sõbrannga jõudsime randa, oli väga mõnus suvepäev! Seal sõbranna kohtas oma tuttavat tüdrukut(see sama keda ma kohtasin täna) ja kõik koos meie veetsime päeva. See tüdruk nii meelsasti mängis minu Jasnaga (tal endal last ei olnud, aga ta väga tahtis). Ta oli nii positiivne tüdruk ,et ma tundsin ja kohe ennustasin ja palusin ingleid, et nad kingivad talle last. Inglid kindlasti kuulsid:) Täna, kui ma teda kohtasin, ta oli 7. kuud rase!!!
Nastja, sa oled ikka nii armas inimene
Tere Anastasia!
Olen siinseid postitusi lugenud, need on intrigeerivad ja mõtlema panevad. Usun, et sellisel moel on need isegi üsna vajalikud, sest panevad inimesi arutlema tegelike väärtuste üle. Just nii tükk- tüki haaval, mitte korraga ja palju, et mõnda ära kohutada ja eemaldada mõtlemise maailmast.
Mul on tekkinud mitmeid küsimusi, millele olen püüdnud vastust saada raamatutest ja internetist, siiani on enamik neist vastusteta, vähemalt osaliselt. Kui tohib esitan selle postitusega ühe nendest küsimustest?
Millal inglid meid kuulevad/kuulavad ja kuidas nendega kontakti astuda?
Siim,
Loodan et vastuse sa leiad siit: http://www.nastjaelu.com/leidke-inglitele-kohta-oma-elus/
Päikest!
Minule on veidi kummaline neid abilisi just ingliteks nimetada, tahaks kuidagi teistmoodi neid nimetada. Aga vahet tegelikult pole, sest tegu on samade olevustega või energiatega. Lapsest saadik olen kogenud “imesid”, mis juhtuvad siis, kui ma kõige rohkem olen neid soovinud või siis palju hiljem, kui juba soovimise unustanud olen.
Teistele olen ka soovinud head ja murede lahenemist, aga minule näib, et ainult minu ja inglite teha see pole. Inimene ise nagu töötaks vastu.
Kahjuks olen märganud, et südamepõhjani solvununa nähvatud sajatused on mu solvajale eluks ajaks mõjunud….
Kuidas ma saaksin halbu “soove” annulleerida? Kas on üldse vaja? Kui sajatused tulid iseenesest?
Kristile:
mina olen lugenud, et kui keegi sind solvab või on sul mingi mure, siis kirjuta solvaja nimi paberile, probleem vm ja pane sügavkülma, lase wc potist alla või põleta ära.
Negatiivsetest tunnetest õpetab Mai Agate Väljataga oma raamatus “Loomise õpetus” lahti saama. See on muide väga lihtne. Lased negatiivse tunde endast läbi ja see ei jää sind kahjustama. Ütled: mina kogen praegu solvumise tunned vm (mis sind hetkel morjendab) selle ja selle vastu, kordad nii kaua kui enam seda tunnet ei ole.
Usun kohe kindlasti inglitesse, näiteks olen kindel, et nad aitasid enne jõule mu kaotatud mob telefoni üles leida. Sain mobiili kätte, küll kriimude ja veidi mustana, aga olin üliõnnelik ja oli hea meel, et oskasin nende abi hädas olles paluda.
Mobla oli kadunud juba parklas kuhugi auto rataste vahele, üks mees leidis selle ja oli poes. Avastanud, et telefoni enam pole, käisin kodus, sõitsin sinna tagasi, vahepeal palusin ingleid ja poes küsides, juhatas müüa mind teiste müüjate juurde, kes valjult minu probleemiga tegelema hakkasid. Siis ilmus kuskilt tagntpoolt välja mees, kes ütles, et ta vist leidis minu telefoni. Olin nii rõõmus ja andsin talle oma rahakotist ainsa 100 krooni tänutäheks. Teised olid väiksed kupüürid. Tal oli küll piinlik seda vastu võtta, aga mina olin niiiii õnnelik:) Kadumise hetkest oli selleks ajaks möödunud juba üle tunni aja. Tavaliselt inimesed nii kaua poes ei viibi.
Veel olen inglite poole pöördunud, kui laps on haige, ja olen alati sealt abi saanud, vähemalt muretsen vähem.
Mina olen alati millegipärast lastega klappinud, juba väikesst peale ja viimased poolteist aastat on olnud lapsesaamissoov väga tugev, aga mida pole tulnud on tita…
Proovisime ja proovisime, aga tulutult, kuni peale aastavahetust olin juba suht käega löömas.
Iga õhtu enne magamaminekut ma loen mõtetes ´Meie Isa´ palvet…
Ja see oli ainukene kord, kui ma enam ei proovinud nagu enne ja ütlesin mõtetes Jumalale, et ma kardan väga, et äkki ma ei saagi emmeks, aga ma usaldan ´selle´ Sinu kätte…
Veebruari keskel apsoluutselt mitte lootes ei tulnud aga oodatud tavapärast kuupuhastust ja ma veel mõtlesin,et no tore küll, jälle lükkub edasi ja kindlasti hakkab just siis kui olen kuskil kodust eemal ja siis piinlen meeletutes valudes.
Läks veel nädalake ja otsustasin teha siis testi ainult selleks, et näidata oma kehale,et näe, no ei ole rase noh…
Ja mis selgus….rase…ma olin nii suures shokis, et lihtsalt ei uskunud:D
Ajasin mehe kell 7 hommikul üles,et kle palun tule aita mind, et tule vaata, kas sa näed sama,(mees hiljem rääkis,et arvas, et midagi on tõsta vaja:D)tegin kokku 4 testi ja ei uskunud veel 100% enne kui vereanalüüs perearstilt kinnituse andis, vot nii=))))))))))))
Diana lugu on nii südantliigutav. Palju, palju õnne, armastust ja valgust Sulle ja Sinu perele!
Tänan, ma püüan tegutseda soovitustest lähtuvalt. Kas tulemus on oodatud tagajärjega või ei selgub mõne aja möödudes.
Ka mina olen üks selline, kes ootab ja ootab, et tuleks üks armas väike lapseke meie juurde. Juba rohkem kui aasta oleme olnud selleks valmis ja andnud talle võimaluse tulla, aga siiani ei midagi. Sel kuul oleksid ka nagu märgid olemas, et olen lapseootel. Ma ei saanud öösel magada, mõtlesin enne uinumist sellele, et hommikul teen testi. Ja hommikupoole ööd ärkasin mitu korda üles, ent sundisin end tagasi magama, sest ei olnud ju veel hommik. Suure ärevusega tegin lõpuks rasedustesti.. Aga see oli negatiivne
Siiski loodame südamesopis, et test veel lihtsalt ei näidanud, sest ma ju tunnen, et oleksin justkui rase:)
Ma tahan öelda, et Sa tegid, Nastja, selle neiu väga õnnelikuks. Lapse saamine on suur ja õnnelik ime!
Kõike ilusat
t6eliselt armas lugu! tegi südame kohe soojaks:)
mul on praegu selline periood elus, kus vajan hästi inglite abi, aga kuna siin olin just oma probleemidest nii haaratud, siis tundsin, et ei suuda nagu inglitega rääkida, selline blokk oli ees…ja k6ik läks aina halvamaks, kuni sain end niikaugele, et suutsin keskenduda ja palusin abi…nüüd juba k6ik läheb ülesmäge jälle
See lugu on hämmastav!
Edu sulle!
Mida ma tegema peaks, et omale hea naine leida (selline, kes tõeliselt meeldib). Tahaks juba.
Palju õnne Sulle Diana:)! See on nii armas, et Sinu südamesoov niiviisi täitus! See kinnitab ka minu enda üht kogemust, et kui suudad kas või hetkekski täielikult usaldada oma mure kõrgematesse kätesse ja sellest lahti lasta, siis juhtub imesid. Oli üks olukord, mis oli väga valus ja tundus täiesti lootusetu, aga kui suutsin korraks selle inglitele usaldada, täitus kõik äkitselt armastuse ja valgusega ja on siiani selles vallas väga hästi. Kahjuks aga on miskipärast nii raske usaldada, eriti just neid kõige olulisemaid asju….Sinu lugu, Diana, aga aitab seda usaldustunnet suurendada, aitäh selle jagamise eest.
Ma tänan südamest teid, kes te mulle õnne soovisite, aitähh=)
Saades perearstilt vereproovi kinnituse puhkesin ma südamest nutma, nii suur oli minu õnn.Kõndisime parasjagu abikaasaga maal rongist maha ja olime metsavaheteel kui kinnitus tuli.
Mul hakkas nii palav kohe,et tõmbasin oma tutimütsi k maha ja nutsin nagu väike laps mehe käte vahel õnnest=)
Ma soovin südamest jõudu kõikidele emmedele ja tulevastele emmedele ja ka seda oma uinumise eel, samuti tervist ja õnne ja rahu hinge=)
Olge ilusad, usaldage, nautige ja hinnake inimesi, kes teie ümber on =)
Tere Nastja!
Vabandan, et kasutan seda meetodit su leidmiseks. Palun aita mind ise või kui sa ei saa, palun soovita mulle mõnda usaldusväärset inimest, kelle poole pöörduda. Mulle (ja mu vanematele) väga kallis koer Samson kadus ära 13.02 Haabneemes, Viimsis (hüppas üle aia, olime ise süüdi, kuna ei koristanud ära suurt lumehange, mistõttu ta sai üle aia), tema pilt ja kadumiskuulutus on Viimsi Teatajas, lk 15, http://www.viimsivald.ee/public/VT_19.02.2010.pdf.
Otsime 3-ndat nädalat Samsonit, mitukümmend head inimest on meile helistanud, viimane neist helistas eile, aga teda leidnud ei ole. Olen väga tänulik kui saan inimese kontakti, kes ütleb mulle kas Samson on elus, kas ta on kellegi juures kinni, kas ta hulgub kuskil piirkonnas vms. Ma ei tea kas on mõtet teda edasi otsida ja tahaks abi paluda inimeselt, kes oskab aitada.
Ette tänades ja kõike ilusat sulle soovides,
Piret
Piret,
kas teie uurisite loomadehiupaigast?
Mõtlesin teie koera kohta. Inimesed kelle jures teie koer praegu on, nad tahtsid viia teda loomadehoipaiga, aga hiljem jäätsid teda endale. Tal praegu kõik on korras, aga kas tuleb ta tagasi koju, siin ok 2 varianti, teil on vaja veel oodata…
Nastja, ma küsiksin su käest ühe küsimuse. Kui sulle antaks võimalus olla ingel, siis kas sa tahaksid olla valgete tiibadega või mustade tiibadega?
Hall Kass,
Arvan et valgete tibadega:)
Nagu juba ennegi olen kirjutanud, on minulgi tihti selliseid aitamisi olnud ja oh seda rõõmu siis. Aga Nastja kirjutis meenutas mulle umbes aasta tagasi juhtunud lugu, mis oli umbes sama.
Lühidalt kokku võttes oli lugu järgmine. Palusin kahe inimese eest, kel oli juhtunud üliraske õnnetus elus. Nad olid erinevad inimesed ning nende õnnetused olid ka erinevad. Samas olid nad mulle täiesti võõrad inimesed, kuid tundsin, et pean just nende eest paluma. Nende olukord oli väga raske ning lootus oli väike. Kuid nad mõlemad tulid sellest välja, mis oli täielik ime. Ühe inimese abistamist nägin pidevalt ise, nii et sain rõõmustada iga korra üle, kui oli positiivne muutus tema elus. Teise inimese kohta palutu olin juba unustanudki, sest sellest oli möödunud juba mõni aeg, kuid ühel hetkel sattus see inimene minu teele, kuigi oli mulle täiesti võõras. See oli samuti suur üllatus minu jaoks, sest ka temaga oli juhtunud täielik ime, tal oli kõik hästi.
Ühesõnaga, mul oli nii hea meel selle kahe juhtumi üle, see on mul siiani meeles kui väga helge ja ilus asi. Ma olin nii tänulik selle eest. Mul oli tunne, nagu oleksin saanud neid inimesi ise aidata.
Dianale soovin südamest palju õnne! Kujutan ette, mida Sa võisid tunda. See on super! Olen ka ise teist last oodanud palju aastaid, aga mida ei tule, seda ei tule. Tunneksin ja käituksin ilmselt samamoodi nagu Sina. Kui selline asi peaks juhtuma, siis tunduks see mulle täiesti uskumatu ja ma ei tea, mida suurest õnnest peale hakkaksin.
Ma ei tea, miks see laps ei taha minu juurde tulla, kindlasti pole praegu õige aeg. Aga millal on õige aeg? Kas ta üldse tuleb? Mida ma peaksin tegema, et ta tahaks tulla? Kallis Nastja, äkki Sina oskad nendele küsimustele vastata? Kui ma teaksin vähemalt, kas ta üldse tuleb või ei, siis teaksin ka, kas oodata või mitte. Olen mõelnud, et ju siis veel pean midagi õppima, et pole õige aeg ja olen oodanud, olen püüdnud mitte muretseda, et lasta asjadel rahulikult kulgeda. Kuid ikka ei midagi, võib-olla ei ole minu suhtumine ikkagi õige.
Aga mul väga hea meel, et Diana sai sellise õnne osaliseks ja soovin seda veel paljudele!
Jätkuks Maarja kirjale. Lapsesaamisega on vist jah nii, et kui hirmasti ootad, siis ta kohe kuidagi ei taha tulla ja kui siis lõpuks enam nii väga ei ootagi, siis ta tuleb. Mul on kaks last ja mõlemad on olnud VÄGA OODATUD. Mõlemaid oleme proovinud saada veidi alla aasta. Lõpuks on lootus juba peaaegu kadunud olnud… Teine laps on nüüd 10 kuune, sündis kaks kuud varem ja 13 päeva hiljem öeldi meile, et tal on ka Downi sündroom. Esimesel kolmel päeval ja ööl pärast sündroomi kohta teada saamist nutsin ja nutsin, lausa leinasin seda last, keda ma ei saanud… Aga siis meenusid ühe mehe sõnad: vaata ja mõtle, mis sul juba olemas on ja tunne rõõmu selle üle. Vaatsin, et tal on silmad, kõrvad, käed -jalad terved, tervis enam-vähem korras, ja tundsin selle üle siirast headmeelt. Hakkasin lugema raamatuid inglite kohta ja vaimset kirjandust samuti. Siiani pole ma ka antidepressante õnneks pidanud sööma, ehkki esimese lapsega oli mul suur depressioon. Olin ravimite peal peaaegu 2 aastat. Usun, et kirjandus ja inglid päästsid mu seekord. Laps on oma enneaegsuse ja sündroomi kohta väga tubli ja meie peres kõige kesksem kuju. Olen väga õnnelik, et ta saime, sest ta on kui suur armastuse allikas. Olen selle õnnistuse eest väga palju Loojat ja ingleid tänanud.
Veel meenusid ühe kunagise sensitiivi sõnad, mis ta mulle ütles: Laps ei ole mänguasi, et ühel päeval tahan, teine päev ei taha. Kõigepealt vaata, kas mõni laps hoopis sind tahab.
No ja kui ma olin siis selle teise lapse kätte saanud ja see meenus, oli väga paha tunne. Siiani ei saa ma aru, mis see sensitiiv mulle sellega täpsemalt öelda tahtis. Saan aru, et hinged valivad oma pere ja vanemad, aga kui saad haige lapse, kas see on siis sinu karma või tema oma, sellest pole ma veel aru saanud. Aga eks ma arenen.
Võib olla oskab Nastja sõna sekka öelda.
Lugedes Maarja ja Anu kommentaare lisaksin veel, et ega see on vist ikka tõesti nii,et esiteks valib laps vanemad ja teiseks valib laps ka õige aja.
Mina nt hakkan lähenema varsti 30le ja enamustel koolikaaslastel ja sõpradel lapsed, mõni hakkab kooli minema.
Suvel saab 3a abielu ja mees ka väga ootas titat.
Aga ajad olid meil rasked vahepeal….väga rasked…
Kõigepealt suri minu vanaisa, siis sain teada oma ristiema rinnavähi kohta, mida talle endale rääkida ei tohtinud,sest ta poeg otsustas varjata ema eest kuna parandada ei saanud miskit, siis suri ristiema…Ja kohe otsa tuli ämma emakakaelavähk…jooksime 2a mööda haiglaid ja arste…lõpuks oli nii,et kuuga ta läks, olin kõrval, püüdsime joota ja sööta, pesime mehe väikse õega teda, kes alles 18 ja siis viisime ta haiglasse….Kuus päeva käisime iga päev ta juures ja 6l päeval jõudsime haiglasse ja mees ütles,et nüd on vist kõik…olime 15min seal tema kõrval koos mehega ja ta nooremate õdedega, kui ämm tegi viimase hingetõmbe ja tal tuli silma pisar….
Ta oli kõigest 56a ja väga hooliv ja hea inimene…
Kõige selle vahepeal kaotas mees 2x töökoha ja 2nädalat peale ämma surma koondati ka mind.
Ja poolteist kuud veel hiljem jäin ma siis rasedaks…
Ja nüüd otsustas tita, et nüüd on õige aeg…
Peale raskeid aegu peab tulema ka helgem ja õnnelikum ja just siis kui sa enam ei oota ega looda vaid püüad kuidagi end taas jalule saada otsustab tita sind aidata=)
Ju siis pidi nii minema=)
Eks ma ikka natuke kohati muretsen,et mina ju töötu hetkel ja erilist karjääri praegu taas tegema ei saa hakata ja kuidas me hakkama saame…aga siis meenub Nastja ütlus,et lapsed pole KUNAGI takistuseks….Ja ma tean, et pole ja nüüd on minu ainuke mure, et ma oma külmetusest võitu saaks ja titaga kõik korras oleks ja kaks armastavat noort ja ilusat inimest saaksid oma imearmsat titat kätevahel hoida=)))
Ma soovin kõigile palju tervist ja usku, et kõigest saab üle=)
Kallis Diana,
soovin teile südamest kõike head. Ära muretse, kõik on korras ja saab veel parem olema. Ka meil oli majanduslikult päris raske olukord, kui laps sündis. Praegu, mil natuke kergem ja laps suurem (7a), mõtlen, et need olid ikkagi võib-olla mu kõige ilusamad aastad.
Saa terveks ja kirjuta sagedamini oma blogisse:)Mõtlen teie peale:)
Kommenteerisin siin 5 päeva tagasi.. Ja tahan nüüd öelda rõõmsalt: ma sain täna oma triibulise rasedustesti!!:) Olen vägavägaväga õnnelik:)) Aitäh kõikidele headele jõududele, mis sellele kaasa aitasid:)
To Hellik, aitähh Sulle toe eest=)
To Tekisees: PALJU PALJU PALJU õnne=)
Ma kujutan ette, millist õnne sa tunned=)
Tekisees, palju õnne!!!
Aitäh, Diana, Maarja!:) See on fantastiline tunne:)
Maarja, ma soovin, et see ime tuleks ka Sinu perre. Ma usun, et see juhtub peagi. Küll näed!
Diana, Su juttu lugenuna – oled nii hea ja hooliv inimene. Palju rõõmsaid hetki teile koos oma pisikesega
Kallis Nastja! Suur, südameaitäh Teile vastuse eest!
Ma ei julenud varem siia vaadata, kuna kartsin pettuda kui Teilt vastust ei ole, sest pöördusin oma murega teise teema alt, kus selleks õige koht ei ole. Tänan Teid väga, et leidsite mu palve siit üles ja et vaatasite koera ja mulle vastasite. Oleme 3 nädalaga erinevaid koeri leidnud (inimeste helistamise peale) ja iga kord on olnud lootus ja ootus, ja siis pettumus. Kui me koer on praegu inimeste juures, kes teda armastavad ja hoiavad, siis on mure mu südamelt, kõige tähtsam on, et see ilus, hea ja õnnelik olend on õnnelik ja armastatud. mu mure on, et tal on halb või ta saab (sai) haiget (valu, külm, nälg, armastuse puudus jne). ta on nii hea ja ilus, ja loodan väga, et ta ei kannata, et tal on hea. muidugi loodan ka väga, et teda jälle näen, aga nagu ütlesin, kõige õnnelikum olen praegu, et ta on elus ja tal on kõik korras! (ma loodan, et ta ketis pole, seda ta ei talu, temaga on vaja hästi palju tegeleda ja jalutada ja palju kallistada ja paitada..) loodan muidugi, et saame ta tagasi, ja kindlasti jalutan temaga palju rohkem! oleme õppinud, et peame temaga palju rohkem tegelema, sest võtsime teda nii esesestmõistetavana ja mõnikord pigem kohustusena (jalutamas käia), ja kui ta ära läks, siis saime aru, et me vajame teda sama palju (või rohkem) kui tema meid.
Kõige tähtsam, et ta on elus, nüüd on ju võimalus et teda näen! Hea Nastja, sulle aitäh, aitäh, aitäh!
Unustasin erutuses kirjutada, et Harjumaa loomade hoiupaigad (Tallinnas, Ida-Virumaal, Rakveres) on teadlikud ja jälgin nende veebilehele ülespandud kuulutusi kogu aeg (nad ei hoia kadunud looma pilti ja kuulutust veebis nähtaval üle paari nädala, Samsoni pilt on maha võetud, aga kui ta sinna peaks sattuma, siis usun, et nad mulle teatavad, kuna info, et otsime, on neil olemas).
Plaksutan kaasaelavalt Tekisees’ile! Jess, tubli tüdruk!!! Katsu oma tibuga siis rääkida, kusjuures, väga hästi psühholoogiliselt mõjub neile muusika laskmine.
Ahjaa, Dianale ka ülimalt palju edu! Appi, kui tore, niiiiii palju positiivset, mul on lausa raskusi enda talitsemisega siin arvuti-taga!
Aga kallis Nastja,
mida arvad Sina sellest…m…oiii, kehv mälu.. ahjaa, Hannes Vanakülast! Jah, mida arvad Nastja Hannes Vanakülast? Kuidagi.. väga vastuoluliselt ebameeldiv aga ma ei suuda inimesi maha teha ega hinnata. Niiet, mida Nastja arvad?:)
Mul on ülimalt hea meel, et olen kohanud siin nii toredaid inimesi, aitähh, et te olemas olete ja eriti Nastjakene=)
Nii naljakas on, et paar korda olen just mõelnud mõni päeva tagasi mingile teemale korraks ja siis nagu vastusena kirjutad sa Nastja sellest oma blogisse=))))
Inglikene oled=)
Muide, huvitav kokkusattumus – ka mul on tihti nii olnud, et mõtlen mingist teemast, isegi olen mõelnud sellest kirjutada siin, kuid siis mõne aja pärast näen, et Nastja ongi sellest kirjutanud. Väga põnev igal juhul!
Kõik teemad on tegelikult väga huvitavad ja tihtipeale leian väga palju sarnast oma mõttemaailmaga. Tore, et on nii palju häid mõttekaaslasi ja heasüdamlikke inimesi.
Nastja, ikka väga super, et oled sellise blogi teinud!