December 4th, 2009
Täna lugesin väga huvitava ja reaalse ajalugu ühest vene ajakirjast. See oli vara hommikul, tipptundi ajal. Mees innustunult ja hingestatult mängis. Inimesed käisid tema mööda, kõik ruutasid tööle. Viulimängija mängis 45 minutit ja jõudis esitada 6 teost. Ainult 6 inimest peatusid, et kuulata teda. Veel 20 inimest viskasid talle raha ja läksid mööda.
Mitte keegi ei teadnud, et see oli Joshua Bel – üks maailma paremast misukantest. Ta mängis kõige keerulisemad teosed. Tal oli Stradivari viiul, mis maksis 3,5$ miljonit. Kaks päeva ennem, tal oli koncert (piletid maksasid mitte vähem,kui 100%)
Bel mängis metroos, kuna ta võttis osa ühes eksperemeentis. Tema tulemused on kõikidele arusaadavad. Kuna meie elame nii kiire eluga, et ei saa leida aega kuulata ilusa muusikat, mis veel meei silmist kaotame?
Ma mõtlesin selle ajalugu kohta… See on mõistav ,et meie elame keerulise ajal, majandusliku kriisis, peame palju jõudma., aga mis on tähtsam, kas töö või inimesed?
Ma arvan, et igaüks võib määleta oma viulimängijat. Igaüks kavatseb helistada oma vanaemale, ja uurida kuidas tal käib. Ja iga päev ta leiab mitu põhjust, et teha seda homme. Film, mis ta nii tahtis vaadata algas ja juba on jõudnud lõpetada. Kingitus, mis talle kingiti (mis talle nii meeldis) veel niisama seisab. Tahtis kirjutada mõned sõnad oma kallimale, aga lihtsalt ostis liiled.
Igapäevaste probleemide lahendamine on väga tähtis. Aga on olemas põhilised küsimused, mis tekkisid palju varem ,kui meie. Kes meie oleme? Miks meie siin oleme? Kellele on vaja meie abi?
Võib olla meie leiame vastused, kui helistame vanaemale, või avame kingituse. Võib olla parem sõber teab vastuse ja meile on vaja ainult helistada talle. Aga on OLULINE MÄÄLETADA ,ET NEED KÜSIMUSED ON OLEMAS. Kui meie lahendeme ära kõik meie igapäevased probleemid, varem või hiljem määletame neid küsimusi. Vaid saab juhtuda nii, et pole juba aega, et leida vastuseid.
Ja siis Bela meloodia eest tahaks terve elu ära anda. Kuna meie oleme elus, meie käes on kõik! Kuna meie süüda loodab, meie kõik,eriti oma eluviisi saame muuta. Mitte kunagi ei ole hilja teha esimese sammu. Ja mina soovitan Teile kohe helistada oma vanaemale….
…aega ei ole, sest väga paljud põgenevad lihtsalt iseenda eest. Muidugi kurb tõdeda, kuid sama paljud ei saa ka aru/ei mõista, et iseenda eest põgeneda ei ole võimalik. Ja need, kes läbi enesetappude iseenda eest põgenevad, no võib-olla järgmises või ülejärgmises elus nad lõpuks mõistavad, et iseenda eest põgeneda ei ole võimalik.
enda elu võimalikult huvitavaks teha teiste silmis, et vaadake, mul on koguaeg kiire jne. samas ise tahaks rahus olla ja võib-olla mõtiskleda, aga nii tore on ju teistelt kaastunnet kerjata sellega, et tundke mulle kaasa, mul ei ole aega…. AEGA EI SAAGI OLEMA JA MITTE KUNAGI – AEGA TULEB LIHTSALT VÕTTA.
…muidugi püütakse suure ajaplaneerimisega nii, et aega üldse polegi
Huvitav on see, et kui keegi meie lähedastest ära sureb/surma saab vms., siis on küll inimestel aega nutta ja mõtiskleda ja kahetseda, sest võib-olla jäi nii palju asju ütlemata ja midagi kindlasti oleks saanud teha teisiti – PAREMINI! Ja jällegi inimesed anuvad ka läbi oma lähedaste surma teistelt haletsust ja kaastunnet, milleks? Minu arvamus on see, et lihtsalt saada teistelt energiat, teiste positiivset suhtumist, sest siis ikka inimesed ju püüavad tuju parandada…. imetakse need inimesed energiast tühjaks ja hakkab korduma ikka ja jälle sama vana surnud ring, aega pole jne.
Ühesõnaga, mida ma tahan öelda… Ma tahan öelda seda, et võtke aega, sest aeg ise ei tule teie juurde. Öelge enda lähedastele, et te armastate neid, hoolite neist, nad on teile kallid, sest kui te seda ei tee ja ühel hetkel (tavaliselt ootamatult) teil seda võimalust enam ei ole, siis selle süütundega on teil hiljem endal lihtsalt halb elada… Armastust ja hoolimist ei teiste suhtes ei pea häbenema, ammugi mitte iseenda suhtes.
Aitäh!
..aga see oli ju ameerikas ja näiteks meie inimeste ajud ei ole kindlasti nii rasvunud veel…
kui näiteks bob keldoff mängiks maskeerununa kitra balta tunnelis -koguneks sinna kindlasti kohe kiiresti väga palju inimesi….
Urmas,
Üldiselt, see on meie inimesi elu ka…;( paljudel on hästi kiire, siin elus..
…no to:Urmas minu meelest selle Nastja jutu edasi andmise mõte oli ikka kordi sügavam, kui see, et kas me paneme mõnda konkreetset pillimeest tähele või mitte… aga Urmas, kui sulle meeldib neid asju sellisel pinnapealsel tasandil arutleda, siis võta teadmiseks, et kui Eestis tehti katse ja kodutut mängis üks tuntud inimene, siis ega tedagi keegi ära ei tundnud, sest inimesed ei viitsi süüvida… ja kui tänaval mängiks kodutut kasvõi Andrea Bocelli kokku mäkerdatult ja kehvalt riides ning võtaks üles ka mõne viisijupi, siis võib-olla 1 või väga heal juhul 2 inimest jääks seisatama ja mõtlema… mitte ei kutsuks kindluse mõttes kohe SL Õhtulehte kohale…
Mina isiklikult kardan selliseid kohti, kus on selliseid inimesi. Mul on kahju vaadata neid. olen tavaliselt andud neile kõik mis mul on. sest tavaliselt ma endaga palju raha kaasas ei kanna. ainult nii palju kui vaja. Muidugi mul pole kuulnud kedagi tänava peal mängimas, kuid kui keegi mängiks siis kindlasti jääks kuulama. Kahju, et inimesed sellele nii vähe tähelepanu pööravad:s
…aga kas te mõtleksite sellele, miks see inimene kodutu on? võib-olla oligi see tema valik ja selle elu ülesanne, et midagi selgeks õppida….mingisugune õppetund. …kui ka kodutu või kes tahes ei ole abi palunud, ei peaks teda sunniviisiliselt ka aitama, ja isegi kui abi palutakse, tuleb hoolega mõelda, keda aidata, võib-olla see abi paluja saaks enda õppetunniga ise suurepäraselt hakkama, kuid kui teda aidata võid hoopis ise endale halba teha….
Lihtsalt mõtlemiseks…
Nastjakese sõnum oli jah natuke sügavam. Inimesed võiksid tõesti natuke tähelepanelikumad olla teiste inimeste suhtes.
Mina arvan, et ei pea alati olema kiire. tuleb õppida olema rahulikult ja olukorda nautima.
Nastja, kui viitsid siis vasta mulle e-maili peale. Tahaks Sult mõnda “asja” uurida.
üldiselt ei tasu jah kedagi aidata kui ta seda ise palunud pole. Iga inimene peab arenema ise.
…just peab arenema ise, väga hästi öeldud ja kui sa tahad tema eest ise areneda “head tehes” napsates abi tahtja nina alt tema võimaluse, lüüaksegi sind järjekorra lõppu
ainult et halvemat sorti järjekorra….
igaüks võiks elada oma elu ja suhtuda kõike sellesse, mis on ümberringi, mõistvalt.
Samas on väga raske öelda, et ära aita. Kui ma näen ikka mingi ohtlikku olukorda, mis otseselt ohustab kedagi- kas see siis on ka tema karmasse sekkumine?
Tegelikult miks elame sellise olukorras on suht väliste jõudude teema kes on inimkonna teadliult ära orjastanud.
Alustuseks võite vaadata wake up call filmi:
http://www.youtube.com/view_play_list?p=A1DFEE761AD7EFF9
Ning oma kodumaine Aigar Säde kirjutab lahti kuidas toimub tulnukate poolt loodud orjandussüsteem:
http://www.aigarsade.com/Kasumitaotluse_pahupool.pdf
Samamoodi võib retooriliselt küsida palju oli seal New Yorgi metroos inimesi ja palju oli inimnahas tulnukaid kloone ja muid elukaid(reptikaid)?
Nastja,
Soovitan Sulle üht filmi, mida just vaatasin (kui Sa ei ole seda juba näinud). See on Lars von Trieri “Breaking the Waves”. See pole kõige uuem film, 1996. aasta oma, küll aga puudutas mind sügavalt. Film räägib armastusest, usust ja…imest. Keegi kirjutas ajalehes selle filmi kohta, et “von Trieri film sunnib skeptikugi ime kategooriat aktsepteerima”.
Raskemeelne, aga liigutav film pani mõtlema – kas peame mõnikord end purustama selleks, et anda kellelegi elu?
Ikka soojade tervitustega
Kristel
mitte kunagi ei saa öelda, et “mul ei ole aega” – sest aega on kõigil kogu aeg ja täpselt ühepalju!!! iseasi on see, kuidas keegi seda aega kasutab.
ma olen elanud aastaid kiirustades ja enda eest ära joostes. see lõppes sügava depressiooniga, mis oli nii piinarikas, et sundis mind endaga tegelema. põhjalikus teraapias sain aru, et põhjuseks oli trauma ja läbielamata lein + hunnik negatiivseid uskumusi (nt et ma pean saavutama asju, et teiste silmis keegi olla jne).
nüüd elan hoopis teistsugust elu – normaalse rütmiga ning aega on puhkamiseks ja endaga olemiseks. kui tegutsen, siis teen seda rõõmuga
mul on hea meel, et sain sellest oravarattast välja ja märkan elu ning inimesi enda ümber!
Tere Nastja!
Mul on hea meel, et sa oled otsustanud ennast nö rahvale avada ja aidata, olles selleks leidnud oma võimaluse ja viisi (blogimine ja ehted). Oleksin huvitatud Sinu tehtud ehetest. Kuidas oleks võimalus mul neid osta endale ja oma emale?
Kõike paremat Sulle
Seoses muusikaga tänaval… Meenus üks seik, mis muutis minu jaoks palju.
Aastal 2005 käisin reisil Ungaris ja loomulikult tegin ka pataka pilte, mille albumisse toppisin ja mida omakorda rõõmsalt kõigile näitasin, kes aga näha soovisid. Ka ühele lähedasele sõbrale. Tema niutsatas albumi lõppu jõudes, et kadeduseussike närib ja tahaks ka reisima ning mina teatasin selle peale, et võtan ta järgmisele reisile kaasa
Asjaolud läksidki nii, et sõitsime Prahasse. Mina olin seal korra käinud, tema oli esimest korda. Aga ma teadsin, et ta on seal asja pärast, mitte niisama ja päris kindlasti mitte ainult selle pärast, et mina ta sisuliselt kaasa sikutasin.
Praha üks peamisi vaatamisväärsusi ja elamuspaiku on Karli sild. Seal käib kogu aeg elu, rahvas liigub Stare Mesto ja Nove Mesto vahel edasi-tagasi, kõik käib kiiresti… Ma teadsin, et mul on vaja midagi seoses selle sillaga. Kui me öösel pimedas linna peale läksime, olime meiegi ühel hetkel sealsamal sillal ja liikusime rahvavooluga koos, nende tempos. Äkki jäi sõber seisma ja mina koos temaga. Üks noormees, keda sõna otseses mõttes ei olnud pimedas nähagi, ainult siluett paistis – mängis kitarri ja laulis. Meenuvad U2 lugu “One” ja Soul Asylumi “Runaway Train” – ja sellel hetkel ma teadsin, miks ma sõbra pidin kaasa võtma
Mul on seoses “Runaway Train”-iga väga halb mälestus ja ma ei tahtnud seda lugu tükk aega kuulata. Kui tuli raadiost või telekast, vajutasin selle ruttu kinni. Aga seal sillal kükitasin sõbra kõrvale ja laulsin kaasa! Ise poleks ma päris kindlasti seisma jäänud, sest ma peaaegu ei näinudki seda muusikut ju… Sõber oli kaasas selleks, et hoida mind õiges hetkes kinni ja lasta mul oma halb mälestus heaks “ümber programmeerida”. Õnnestus!
See kummituslik muusik jäi meile mõlemale mällu kinni ja otsisime teda ka järgmisel ööl – samal kohal teda ei olnud ja üldse tervel sillal ka mitte (aga me olime ka varem kohal, võib-olla on muusikutel seal oma kellaajad kokku lepitud). Sõber arutas valjusti, et ta võiks ju näiteks “Knockin’ on Heaven’s Door” mängida… Et oleks just tema tüüpi lugu… Nõustusin. Käisime Kuldsel tänaval ja kuningalossi juures ära, tulime tagasi ja ma jäin nagu naelutatult paigale, suutsin vaid piuksatada “kuula!” ja lidusime sinna, kust kostis täpselt see meie soovitud lugu ja mängis “meie” muusik. Istusime kõnnitee servale ja kuulasime nii kaua kuni ta lõpetas.
Kes ta oli? Siiamaani ei tea, aga vaatan üht hämarat pilti, mis temast teha õnnestus ja mulle tundub, et ta paistab läbi. Ingel? Kellegi hing? Olemas ta päris kindlasti oli, sest kuulajaid oli teisigi ja nendega koos tekkis selline lillelaste kommuuni tunne
Sellised mööda minnes kuuldud lood on ilmselt vihjed neile, kes KUULAVAD. Muusikud on ennegi ajalugu muutnud, näiteks muinasloos “Hamelni linna lapsed”, kus muusik mängis vilepilli ja selle peale tulid majadest välja kõik rotid, vudisid tema järel linnast välja; aga kui talle töö eest maksmata jäeti, mängis ta hoopis teist lugu, mis meelitas majadest minema kõik lapsed…
Aitäh selle postituse eest! Ootan järgmisi
Mul käisid täna õde ja ema külas. Ise kutsusin. Ja nad tulidki. Pole ammu käinud. Meil oli aega lobiseda. Mõnus oli.
Aitäh, Nastja
Oskus märgata ümbritsevat on oskus märgata/näha iseend! Ärge kaotage endid!
Kõike paremat
Tänan Nastja, et õpetad inimesi märkama teisi enda ümber…
Kuldsed sõnad ja meeletult suur mõte…
Me peame märkama väikseid(tgelikult suuri) asju enda ümber….
Ja kui ei oska öelda, siis võib ju kirjutada kirja…
See kiirustamine annab enamikule tähtsustunde: vaadake kui tähtis ning vajalik inimene ma olen, mul on nii kiire.
Kui lähemalt aga vaadata, siis enamik tegevusi on täiesti mõttetud pseudotegevused, millest võib elu pigem halvemakski minna. Kiire võib olla vahest ainult tuletõrjujatel ning mnel juhul ka kiirabil, kõigil ülejäänutel peaks olema aega küll. Aega elada! Mul on.
Tean seda lugu, kuna sain sellise looga meili just paar päeva tagasi. Lugesin selle loo kohe läbi ning tõdesin taaskord, et kui vähe kahjuks pannakse tähele midagi väikest, mida kohe hetkega ei näe, aga millel on sügavam sisu. Sellised väikeste, kuid sügava sisuga elamuste ning inimeste tähelepanemine annab elule nii palju sära ja teeb päeva helgemaks. See oleks nagu kingitus, millest sulle antakse osa saada. Nii et peaksime iga sellise hetke eest tänulikud olema, sest selliste hetkede märkamised ongi meile kingituseks.
Olen ka mina oma õppetunni selles valdkonnas saanud, et pole piisavalt viitsinud aega pühendada oma lähedastele. Aga tänu sellele, et sain selle õppetunni, olen oma vea selles suhtes parandanud. Nimelt mõned aastad tagasi lahkus mu isa meie seast ja mul ei olnud tema jaoks aega, kuna arvasin, et mul on veel piisavalt aega, aga ei olnud…. Praegu olen talle väga tänulik, et ta õpetas mind teistsuguse pilguga suhtuma oma lähedastesse. Paar head sõna pühendada ning telefonikõne lõpuni kuulata ei ole ju palju. Ning lahkuma peaksime alati armastusega ning mitte kunagi tülitsedes.
Soovin kõigile palju armastust üksteise suhtes!
Tahaksin saata edasi ühe sõnumi, mille sain just mõni minut tagasi. Leian, et see on väga ilus mõte ning ehk sobib siia teistele lugemiseks.
“Sul on teha tohutu töö: luua vaikselt maailma rohkem armastust. See on nagu pärm taignas, mis teeb oma töö vaikselt, ilma kärata, aga ilma selleta oleks leib vaid üks kõva kamakas. Seega armasta hingi, kellega koos Sa oled, armasta oma tegemisi, oma keskkonda ja ka neid hingi, kes näivad vaenlastena. Palju rohkem armu on armastuses nende vastu, kes näiliselt ei vääri armastust, kui armastuses nende vastu, keda Sa lihtsalt armastad. Tunne iga hinge armastusevajadust ning muutu armastuse kanaliks, mille kaudu see vajadus saab täituda. Nii, kuidas igaüks õpib armastama armastuse enda pärast, nõnda saab ka maailma raskus kergendatud, sest armastus toob leevendust sinna, kus enne olid raskus ja pimedus. Armastus algab igast üksikisikust, seega vaata oma südamesse ja too armastus esile. Jaga seda vabalt tõelise rõõmuga.” (Eileen Caddy)
TERE.Nastja.
Järsku oskad mind aidata.Kuna olen väiksena vägapalju läbielanud on jätnud see oma jälje.nimelt näen ma surnuid pidevalt unes mis see tähendab ja kas oleks võimalik,et enam ei näeks neid unes.