January 11th, 2010
Lapsepõlves ema hoolitseb lapse eest, ta mängib lastega ja ei tunne üksindust. Ta on keskkonna sees, ta rääkib endast kolmanda isiksuse nimelt. Ainult siis ,kui ta nimetab ennast “Mina”, siis ta hakkab saama aru, et ta on eriline , et ta ei ole nagu teised, tal vormib iseloom. Siis üksinduse tunne peale tuleb. Õige kasvatus annab võimaluse see tunne vähendada. Aga kui vanemad sundivad oma lapse midagi teha, mis talle ei sobi ( sundivad muusikat õppida, kui tal ei ole absoluutset kuulmist), laps asub emotsionaalses pingutuses. Ühest küljest ta armastab ema ja isa ( sest nad annavad talle kõik vajaliku), teisest küljest ta tunneb vimmatunne, sest vanemad ei anna talle võimaluse realiseerida teda kavatsusi. Lapse meelemõistuses ei ole kohta vaenulikkusele oma vanemate suhtes, ja ta hakkab muretsema. Aga muretsemine läheb ka ära, ja jääb ainult üksinduse ja mittevajalikuse tunne, et ta ei ole kellelegi vaja. Need tunded saavad olla lapsega terve tema elu, isegi kui tema ümber on palju inimesi ja sõpru.
Olge targad, iga kord mõelge, kas on see teie soov või teie lapse soov.
Täiesti õige jutt. Kui ma väike olin, siis ema pani mind muusikakooli viiulit õppima, mida ma üldse teha ei tahtnud, mitme aasta möödudes minu tulemusi nähes lubas ta lõpuks viiuli õppimise pooleli jätta. Mina tahtsin käia tantsutrennis ja ratsutamas, kuid need on kaks asja, millega mul tegelda ei lastud. Nüüd kui olen juba 19-ne aastane ja otsustan enda eest ise, saan natukenegi oma soove järgida. Nimelt kahe nädala pärast hakkan tantsutrennis käima
. Kahju ainult, et ma pidin nii kaua ootama, et oma soove täida viia. Kuid vanemad mängivad meie elus suurt rolli ja alaealisena jäävad nii mõnedki soovid täitumata. See oleneb kõik meie vanematest ja nende kasvatus kommetest.
Tihti vanemad suhtuvad oma lastesse eelarvamustega juba enne, kui nad on isiksused. Eriti nende laste vanemad, kus vanemad üksteist ei austa ega armasta v6i lausa soovimatult lapse said. Kahju on neist lastest, kelledele kirjutatakse otsa ette oma vanemate iseloomuomadusi, mida nad äkki ei olegi pärinud.
Näide elust: kuna isa on elu hammasrataste vahele jäänud ja saamatu inimene, siis ema arvab, et last pole m6tet saata peotantsu trenni, kuigi laps väga tahab, sest seal on ju vaja järjepidevust (ema eeldab juba, et laps on oma isalt pärinud selle tahtej6uetuse kaasa). Samas arvab ema, et laps peaks kindlasti pilli mängima, kuna lapse isa on muusik…
Mina pidin viiulit mängima kuna laps peab oskama mõnda pilli mängida (minu ema arvamus) ja hiljem tulevikus kahetsen kui muusikakooli pooleli jätan, kuna tema omal ajal jättis. Seega oli vaja oma täitumatuid soove minu peal teostada, kuigi mind see ei huvitanud.
Igal asjal on alati mitu külge. Mul lapsi ei ole aga mina olin kord laps ning väga aktiivne pealekauba. Ma käisin igas ringis ja huvitunnis, mida võib endale ette kujutada. Mind huvitas kõik aga ainult seni, kuni midagi uut ja põnevat silmapiirile tuli. Nüüd tagantjärele olen ma mõelnud, et pisut kahju on sellest, et vanemad ei öelnud mulle, et kui alustad, siis vii lõpuni. Nii jäid lõpuni käimata klaveritunid, kunstikool, karate, ujumine jne jne.
See on küll hea, et ei sunnitud, kuid kahju, et nüüd oskan nooti aga natuke, joonistada aga pisut, ujuda aga ainult krooli ja selili jne.
Eks mingi kesktee tuleb leida. Et, kui laps avaldab soovi kuhugi minna, siis võiks talle rääkida ka püsivuse vajalikkusest.
Jah püsivust tuleks õpetada, kuid mitte oma arvamust hobi kohta peale suruda. Kui laps tahab millegi muuga tegelda ja ema pressib oma eelistusi peale – nii ju ei lähe.
Hilisemas elus läks see laps küll tantsima ja tal oli annet ja tantsimine tegi teda 6nnelikuks, samas oleks v6inud ju ema last juba varem kuulata. Lapsed on siirad, enamasti nende soovid peegeldavad nende veel rikumata vaistu, mis neile just parim on. See muidugi ei välista seda, et proovitalse natuke seda ja natule teist, kuni leitakse see 6ige hobi/d…mis on ka täiesti normaalne noore inimese eneseleidmise protsess.
Mida ma sellega aga öelda tahan…, et vanemad v6iksid veidi rohkem kuulata lapsi, kuigi nad on veel kogenematud elus, on neil tugev vaist kaasa saadud eelnevast elust. Mida vanemaks saame, seda rohkem ajaliselt kaugeneme oma eelnevast eksistentsist.
Heips… mul siuke tegelikult out of topic küsimus, aga…Nastja, kas ma tohin Su blogi lisada enda blogrolli( st. et siis kui minu blogist klikkida sinu nime peale, siis saab sealt otse siia sinu blogi lehele). Mul oleks selle üle väga hea meel, kui see oleks Sulle okei?
Palju päikest ja armastust!
Vihmah221,
Jep, palun lisa:)
Min sunniti ka kunagi tegema paljusid asju, mida ei tahtnud. Ja ka praegu sunnitakse õppima ülikoolis, mis mind tegelikult ei huvita yldse. Aga peale seda lähen ma kindlasti midagi muud õppima! Ja elan oma elu..Aga praegu on minul just selline üksinduse tunne ja et mind nagu pole kellelegi vaja..
mina tahtsin küsida, et kas ma teen midagi valesti. Minu väike 8kuune poeg ei taha sekunditki üksi mängida. Ikka on tal hea tuju ainult siis, kui me koos mängime, isegi silmapiiril olemisest ei ole kasu. Minu ema arvab, et ta on ära hellitatud. Mis Teie arvate?
Ülle,
Teie poeg on liiga väike veel, Ta lihtsalt ei kujuta ette enda ilma teieta. Teil ei ole liiga raske temaga mängida. Kui ta jõuab 1 aasta ja rohkem ,siis võite hakata temale selgitama, et emal on oma ülesanned, tal on oma. Aga praegu see on normaalne situatsiion.Kõik lapsed on erinevad, teil on selline:) Ärge muretsege, kui teie muretsete, ta tunneb seda ja veel rohkem tahab teiega olla. Olge rahulik, siis laps tunneb end ka rahulikumalt!
Olen 14 ning mind sunnitakse klaverit mängima kuigi ma vihkan seda. Viis aastat tagasi (enne seda kui muusikakooli kästi minna) oli mul veel palju, palju sõpru ning olin väga rõõmsameelne aga praegu pole mul ühtegi väga head sõpra ning tavaliselt uinun nuttes. Vahel tahaks sõpra kellega kõigest saan rääkida ning kellega koos väljas käia.
Edu sulle Nastja !
Lapsed on tõesti ühiskonna tulevik, lootus ja neile on vaja olla pühendunud oma elus. Lapsed on meie igavik. Meie taaskehastumine. Meie Kõikjaloleva Isa unistus Universumile. Kui tegeleme lastes Jumaliku Osakese esiletoomisega, siis tegeleme igavikulise jumaliku püüdlusega. Ja meie saame jälle lasteks, keda hakkavad õpetama need, keda meie praegu õpetame. Sünnime oma tarkadest imelistest lastest jumalate ja jumalannadena, nendena kelleks olemise poole oma igavikulise hingega püüdleme.
Tänan kõiki, kes loovad kaunist tulevikku ja igavikku, iga teie sõna ja tegu, mis viib lapsi Algallikatele lähemale, on püha. Ja suurim saavutus igaviku loomisel. Las see, kui õnnelikud on teie lapsed, näitab teie vaimsuse suurust Kõiksuse ees.